PIMESOOLEPÕLETIK? RASE? TSÜST?

Kuna ma ootan vingete postituste tegemiseks vajalikke rekvisiite (mis peaksid jõudma kohe varsti mulle postkasti), siis kirjutan teile enda öistest seiklustest Tartu Erakorralise Meditsiini osakonnas.

Eelneval õhtul algasid kõhus valud, ise ajasin need õhtul söödud seente, sibula, õunte ja piima kaela. Hea kombo, mida õhtul süüa eks?

Igaljuhul valu süvenes pidevalt, aga noh, gaasivalu ongi rõve juu. Võtsin siis espumisani, mis mitte essugi ei aidanud. Mingil hetkel hakkas valu koonduma kõhus paremale poole. Mõtlesin, et okkouuu - pimesoolepõletik? Kuna valu näris nii hullusti kõhus, viis kell 2 öösel Sandri vend mind EMOsse.

Seal võeti mind kohe intensiivi sisse, kuna mul oli väike palavik tõusnud ja valu kirjeldus mõjus veenvalt.

Ise mõtlesin, et veits katsuvad ja teevad ultraheli järgneva 30 minuti jooksul ja siis lähen koju tagasi. Optimist, kus sa siis sellega. Pandi voodisse pikali, kanüül veeni ja toodi pidžaama kah veel kõigele lisaks. Ise peas mõtlesin, et For what? Juba kirjutavad sisse mind?

Õde võttis minult miljon liitrit verd, uriiniproovi ja pani tilguti alla. Jäin ootama valvearsti. "Mille üle kaebate?" Rääkisin kogu loo ära "Kell üheksa hakkas, valu kõhus, paremale poole koondunud, aidake!" Siis katsus ta mind läbi ja jättis sinnapaika. Hangusin seal voodis, midagi mulle ei räägitud. Ainsaks meelelahutuseks olid osakonnas viibivad palatikaaslased (üks puruvana magas õndsat und, teine nõudis pidevalt mähkmevahetust) ja õdede jutu pealt kuulamine.

Kõrvu kikitades kuulsin õdede laua juures, et minu veres on põletiku-alged sees ja võibolla on pimesoole põletik. Vahva, paanika! Saadeti siis minu juurde kirurg; "Mille üle kaebate?" Rääkisin kogu loo ära "Kell üheksa hakkas, valu kõhus, paremale poole koondunud, aidake!" Katsus mind läbi ja jättis taas sinnapaika. Vahepeal olid valuvaigistid mõjuma hakanud ja käisin seal tilguti põues ringi, nagu mingi intensiivi gangster!

Sain endale lõpuks ultraheli aja, kus oli radioloogiks üks ütlemata tore tädi: "Mille üle kaebate?" Nagu leierkastist rääkisin jälle "Kell üheksa hakkas, valu kõhus, paremale poole koondunud, aidake!" Uuris, puuris ja katsus mind ning saatis üldpalatisse tagasi. Jälle hangun voodis ja mõtlen, mis palatis Savipets on ja milline arm mulle kõhule operatsioonist jääb. Selleks hetkeks olid juba kõikide õdede ja valvearstide vahetused läbi saanud ning uus kaader peale tulnud. Nagu kombeks, uuris uus valvearst, mille üle ma kaeblen ja traditsiooniliselt katsus mu läbi.

Kuulsin õdesid rääkimas minu ultraheli tulemustest - paremas munasarjas leiti 2,6 cm tsüst.

Nonii, ma olen kas rase või elulõpuni viljatu! Või on mul vähk!

Sada aastat hiljem tuleb valvearst mulle vanadest uudistest isiklikult rääkima ja et tahab mu lasta günekoloogil üle vaadata. Järgmise sajandi möödudes tuleb mu voodi juurde halli lokkis mowhawki, pulgakommi kehaehituse ja kergelt kõõrdis silmadega MEES günekoloog. "Mille üle kaebate?" "Kell üheksa hakkas, bla-bla, aidake!" Võtan oma tilguti jälle kaenlasse, like a boss, ja lähen tema järel kabinetti. Mul ei ole mitte kunagi olnud meesgünekoloogi ja kogu see asi pakkus mulle tohutult nalja. Aga härra oli iseenesest vahva, korraldades mulle sisemise ultraheli ajal mängu 'leia ekraanilt oma emakas ja munasarjad'. Tsüsti tema ei leidnud ja arvas, et tegu lihtsalt mingi maoärritusega.

Läksin voodisse tagasi ja enam ei teadnud isegi, mida või keda ma ootan. Mingi hetk tuli valvearst külla ning ütles, et rase ma ei ole ja kirurgid tulevad vaatavad mu uuesti läbi. Mille üle kaebate? ning kõige sinna juurde käivaga öeldi, et kõhtu lahti ei lõigata ja 5 tundi kestnud vaatluse käigus leiti, et tegemist on vast ikka gaasidega.

Kokkuvõttes oli päris vahva seiklus, või mis? Ja vähemalt uuriti ja puuriti mind põhjalikult!

Kui teile mu postitus meeldis, siis viska FBs 'like' ja stay tuned for more.

Greteblogib

#lifehappens