MANDLIOPERATSIOON
Mitu aastat kestnud südamerütmihäired ja liigesevalud viisid mind lõpuks siis mandliopini.
Paljud mu tuttavatest teadsid mulle rääkida õuduslugusid mandlioperatsioonist, seega olin vist tõesti valmistunud kõige hullemaks. Kellel kasvasid mandlid tagasi, kes ärkas narkoosist keset operatsiooni üles, kes seoti kohaliku-tuimestusega operatsiooniks rakmetega toolikülge jne.
Esmaspäeva varahommikul kell 7.15 tatsusin siis Sandriga kõrva-kurgukliiniku poole. Kõige rohkem kartsin seda ootamist enne operatsiooni, kui pead kanüül veresoones nagu konveieri liini peal istuma ja ootama, et keegi karjuks su nime. Aga mul läks väga ludinalt - 2h pärast kliinikusse saabumist lugesin juba 10st-1ni ja hetk pärast seda ärkasin taastumispalatis ilma kurgumandliteta. Siis hüppasin ratastooli ja kimasime koos õega mu päris palatisse. Kirurg ütles, et mu kurgumandlitel põhimõtteliselt puudus normaalne kude, kõik koosnes mädast. Yaiks!
Varsti tulid Regeri ja Sander uuesti külla, mis oli nii tore. Isegi, kui sa arvad, et "ohoh, see nii väike suts juu, ei ole vaja kedagi haiglasse kutsuda!", siis tegelikult haiglas abituna ja valudes lamades mõtled täiega teisiti.
Nüüd ootan siis huviga. Rumors has it, et nüüd läheb ainult hullemaks, enne kui paremaks läheb. Esimene päev kodus on küll hea olla. Siinjuures tuleks ära märkida ka "selle teise" olulisus, kes saab su kõrval olla, kui sa tahad süüa/valuvaigistit/vinguda/või mis iganes sul valesti on. Super-luckyna olen vedelenud terve päeva diivanil, kui Sander on mulle 10 jäätisekoksi teinud (sest muud süüa ei saa), patja kohevile kloppinud ning apteegis ja poes käinud.
Tuleb see natukene aega üle elada.